Kui Metallica 2000. aastal Napsteri vastu kohtusse läks, olin mina küll juba arvutikasutaja, aga mitte arvutiomanik, nii et p2p failijagamisega ma ise ei tegelenud ning too kohtulugu ei ole mulle ka mälestustesse jäänud, see-eest mäletan aga seitse aastat hilisemat elevust, kui Radiohead otsustas oma “In rainbows” albumi avaldada digitaalselt nn pay what you want mudelit kasutades. Et ma Radioheadi fänn ei olnud, siis kuulusin nende 62 protsendi albumi ametlikult saidilt allalaadinute hulka, kes otsustasid nende loominguga tutvuda tasuta.

Kaks märgilist sündmust internetiajastu muusikaäris, üks enneolematu edulugu (väidetavalt teenis Radiohead “In rainbows’i” jaoks valitud müügimudeliga rohkem kui kõigi oma varasemate albumitega kokku), teine aga kohtuvõidust hoolimata pigem mainekahju juhtum, sest Metallica, formaalselt failivahendusteenuse vastu võideldes ja kohtus loomulikult võites, läks tegelikult samal ajal vastamisi oma fännidega.

Lars Ulrich on tagantjärele kommenteerinud, et tegelikult ei võidelnud nad kompensatsiooni pärast (kuivõrd neid süüdistati kohtulooga seoses ahnuses), vaid ennekõike oma loomingu kontrollimise ja otsustusvabaduse eest, sest illegaalselt vabalt levima pääsenud looming ei olnud nende otsus ega valik. Siinkohal ei ole muidugi midagi vaielda ning huvitav on taaskord võrrelda Radioheadiga, kes tegi oma loomingu uudsel moel jagamise ja müümise otsuse ise. Metallica ja Napsteri vahelise lahingu puhul ongi huvitav just see, et põhimõtteliselt oli Metallical kahtlemata õigus, aga valitud viis õigusenõudmiseks töötas tegelikult nende vastu. Tagantjärele saab ainult spekuleerida, kas nt suuremeelsuse ilmutamine ja konfliktse vastandumise asemel hoopiski üheskoos Napsteriga uudset tehnoloogilist olukorda arvestava ja eri osapooltele sobivama lahenduse otsimine oleks võinud anda teistsuguse tulemuse.

On huvitav, et tänaseks päevaks, anno 2016, on valitsevad hoopis uued mudelid ehk ühelt poolt n-ö abonomendipõhised streaming-teenused, kus tavaliselt kindla igakuise püsitasu eest võib kuulata piiramatult hulgal muusikat, teisalt aga on muusika kirjastamises plahvatuslikult kasvanud ka crowdfundinguga ettemüügi mudel. Ent kes on nt streaming-mudeli puhul võitjad, on samuti küsitav. Siingi on olnud juba suuri vastandumisi, nt 2014. a lõpus eemaldas oma muusika Spotify’st country-staar Taylor Swift põhjendusega, et streaming-teenusest jõuab teenimatult väike osa artistini. Paralleel Metallicaga on aga selles, et sellist vastandumist saavad endale lubada üksnes väga suured ja mõjukad artistid, väikestel tegijatel on alati raskem valitseva süsteemi vastu minna.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et erinevad murrangulised lahendused (nn disruptive services) nagu Napstergi, ei pruugi ise alati püsima jääda, aga nende kehtivasse süsteemi löödud mõrasid naljalt juba kokku ei liimi ja pigem hakkavad seal ikkagi idanema uudsed tehnilised lahendused ja ärimudelid.