Autoriõigus(ed) on selline teema, millesse võib uppuda ja mille arenguid pidevalt jälgida on mulle üle jõu käinud, kuigi olen teemast huvitatud, sest kultuuripärandi valdkonnas tegutsedes on mul sellega lausa otsene puutumus, kui juriidilis-kantseliitlikult väljenduda. Vaatasin, et minu Diigo lingikogus on sadakond “autoriõiguse” märksõnaga järjehoidjat (millest kõik ei ole avalikud) ja tänane õhtu tõi sinna lisa.

Kui lühidalt kokku võtta, siis ma kahtlemata pooldan põhjalikku autoriõiguse reformi, mis teeks loomingu vaba ringluse lihtsamaks. Aga ma ei ole sellise reformi teoks saamise osas ülearu optimistlik. Aga mingid arengud muidugi toimuvad.

Meil Eestis kutsuti pärast 2011. aastat, kui autoriõigus läks kultuuriministeeriumi haldusalast justiitsministeeriumi kätte, kokku keerulise nimega intellektuaalse omandi kodifitseerimise töögrupp, mille tegevus pidi hakkama kajastuma ka ajaveebis, ent see on küll pigem viitekogu, töögrupi tegevuse kohta sealt väga palju välja ei paista (olin unustanud, et olen seal lehel isegi kommenteerinud, on sümptomaatiline, et ühes vastuses on toodud link töögrupi koosseisu kohta, ent see link muidugi enam ei toimi…). Täpselt aasta tagasi on uus seaduseelnõu ka uudiskünnise ületanud (ERR uudis 31. oktoobrist 2014), millest jääb kõlama, et autorid ei ole muudatusettepanekutega rahul. Pärast seda ei ole suurt midagi kuulda olnud, aga seaduseelnõude infosüsteemis on Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse toimikus näha, et augusti lõpus on midagi jälle ühele kooskõlastusringile saadetud ja kooskõlastused saadud, tundub, et asi puudutab just kollektiivsete esindusorganisatsioonide temaatikat.

Iseenesest mulle meeldib väga see, kuidas 2010. a jaanuaris avaldatud avaliku omandi manifestis (Public Domain Manifesto) rõhutatakse, et kaitstud autoriõigused on erandlik ja ajutine staatus loomingu tegelikus elueas ja et hoopis teoste kuulumine avalikku omandisse peaks olema loomulik ja iseenesestmõistetav. Avastasin täna, et nt Richard Stallmann on seda avaliku omandi manifesti kritiseerinud, kui liiga leebet ja järeleandlikku, kuivõrd see tegeleb ennekõike juba avalikku omandisse kuuluva loomingu vaba leviku õiguste eest seismisega, aga ei ole piisavalt avangardne alles kaasajal loodava loomingu õiguste kaitse leevendamise osas.

See võib olla tõsi, aga oma töös puutun sellega otseselt kokku, et tõesti ka juba aegunud varaliste autoriõigustega ehk siis avalikku omandisse kuuluvale ainesele on vaba juurdepääs piiratud. Võidelda selle eest tundub mulle isiklikult natuke realistlikum eesmärk ja olen sellesse ka ise mõnevõrra panustanud. Näiteks mullu kirjutasin ajalehte Sirp artikli “Digitaalne kultuuripärand ehk Laseme Pääsukese puurist välja”, mis oli järjeks kahele Eesti Rahva Muuseumi blogis ilmunud külalispostitusele (1. ja 2.). Samas ei saa kahjuks öelda, et aasta jooksul oleks olnud edasiminekut või olukorra paranemist, isegi vastupidi, mõne mäluasutuse repositooriumis, kus aasta eest sai ligi suurematele kujutistele, on vahepeal kraane rohkem kinni keeratud. Kui lühidalt resümeerida, siis on probleem selles, et ühelt poolt on igasugu riiklikes visioonidokumentides (infoühiskonna ja digitaalse kultuuripärandi arengukavades nt) sõnastatud kõlavad eesmärgid meie kultuurivara aktiivsest elektroonilisest levikust, aga valitsev reaalpoliitika sunnib mäluasutusi (muuseume-arhiive-raamatukogusid) igal võimalikul moel omatulu teenima ning kujutiste müüki nähakse olulise tuluallikana, kuigi sellest reaalselt saadavad summad on peaaegu et naeruväärsed. Aga eks mõtteviiside muutumine võtabki aega. Hollandi kogemus, millele ka kursuseõde Liisi oma postituses osutab, on näidanud, et digiteeritud kultuuripärandi vaba ringlusse laskmine on tegelikult lõppkokkuvõttes ka rahalist sissetulekut suurendanud, sest materjali parem tuntus on tekitanud ka kommertsliku kasutuse huvi kasvu ning selle eest ollakse valmis ka maksma.

Sedasama tõestab ka minu sellesügisese ja üleüldse ühe suurema lugemiselamuse lugu. Jutt on nimelt Andy Weiri raamatust “Marslane”, mille põhjal vändatud film alles oktoobris ka Eestis kinodesse jõudis. Andy nimelt avaldas oma hiljem bestselleriks saanud raamatu algul järjejutuna ja tasuta, pani fännide soovitusel seejärel e-raamatu Amazonis väikseima võimaliku hinnaga (99 senti) müüki ja müüs kolme kuuga 35 000 eksemplari.. Edasi on juba ajalugu, soovitan raamatut kõigile palavalt.

Täiendus 3.11:
Taipasin, et ma konkreetseid Falkvinge/Engströmi ettepanekuid ei kommenteerinudki, kuigi lugesin. Ütlesin üksnes, et olen autoriõiguse reformimisega päri. Lihtsalt arvan, et tänasel päeval oleks ehk ajakohasem Falkvinge/Engströmi ettepanekute lugemise asemel tutvuda uue piraadist MEPi Julia Reda sel kevadel avaldatud autoriõiguse reformi raportiga.

2. täiendus 3.11: Äsja on Europeana Sihtasutus koostanud ja avaldanud ka avaliku kirja Euroopa Komisjonile (sealjuures cc ka hr Ansipile) Euroopa Liidu autoriõiguse reformi küsimuses, millele kogutakse kultuuriasutuste juhtide allkirju. Peamine, millele kirjas rõhutakse, on, et mäluasutustel oleks võimalik ka digitaalses keskkonnas jagada nende kogusse kuuluvat kultuurivara, isegi kui see on veel autoriõigustega kaitstud, juhul kui teos ei ole aktiivses kasutuses (not actively exploited by their creators or subsequent rights holders).