Tahtsin juba kursuse alguses uue meedia teema juures kirjutada crowdsourcingust, mida on eesti keelde tõlgitud nii rahvahanke kui ühisloomena ja mis on see, millega ise, nagu vist juba maininud olen, igapäevaselt Ajapaika ehitades tegelen, aga tookord ei jõudnud kirjatööd tehtud. Seeeest avastasin nüüd, et Virgina Shea "Netiquette'is" on punkt, mis samuti väga hästi selle teemaga haakub ja see puudutab üleskutset jagada oma teadmisi.

Internet, mida on kutsutud ka globaalseks ajuks, teeb tõesti kõikvõimaliku info jagamise lihtsaks ja võimalikuks. Ja olgugi, et üha olulisemad teemad on ka infomüra, killustatus, keskendumisraskused jms nähtused, mis on seotud teabe üleküllusega, räägitakse ka nn cognitive surplusist ehk omamoodi vaimsest ülejäägist, mis tähendab seda, et üha rohkem inimesi on ühendunud võrku ja samas on inimestel soov teha midagi tähenduslikku, kasutada oma potentsiaali loovalt ja konstruktiivselt, mitte olla üksnes mingit sorti meelelahutuse või informatsiooni tarbijad. See on loonud ka soodsa pinnase juba mainitud ühisloome projektidele, mille eesmärgiks on koguda kokku laiali asuvaid spetsiifilisi teadmisi või lahendada keerukaid ülesandeid väikeste tükkide kaupa paljude inimeste abiga.

Mind ennast vaimustas 2008. a fotojagamisportaali Flickr tekkinud alajaotus Flickr Commons mäluasutuste fotokogude jaoks, mille esimeseks pääsukeseks oli USA Kongressi Raamatukogu, kes oma esimese aasta kogemusest koostas ka väga põneva ja põhjaliku raporti, milles tõi välja ka selle, kui mitmetahuline saab olla kasutajate poolt antav tagasiside ja info alates põhjalikest kommentaaridest ja aruteludest, märksõnastamise, aga ka lihtsa n-ö like’imiseni, mis samuti annab piltide kohta midagi teada (millised pildid meeldivad inimestele rohkem). Et 2009. a oli Eestis kuulutatud muuseumiaastaks, siis avaldasin 2008. aastal ajakirjas “Muuseum” üleskutse, et Eestiski võiks sellist talgu tüüpi algatust korrata. Ja võib öelda, et tollest ajast saadik olen ise selliste ideedega vahelduva edu ja püsivusega ka tegelenud. Ajapaik, mis ideena ongi juba tollessamas artiklis kirjeldatud, realiseerus esialgsel kujul 2011. a algul toimunud häkatonil Garage48 Public Services, ei ole aga valmis saanud siiani.

Nagu eespool mainisin, võib ülesanne, mida inimestel ühisloome käigus lahendada palutakse, nõuda kas väga konkreetseid teadmisi või olla iseloomult üldisem. Näiteks fotode asukohamärgendamine (ingl k geotagging) on midagi sellist, mis üldiselt eeldab mingisuguseid teadmisi, seda, et tunneksime mingeid kohti reaalses elus ja füüsilises maailmas ja suudaksime neid samu kohti vanadel piltidel tuvastada. Tõsi, moodne tehnoloogia, nt Google’i totaalne ruumiline ülespildistus Streetview teeb võimalikuks ka virtuaalse reisimise ja meile võõraste kohtade tuvastamise, ent on oluliselt tõhusam, kui pilte vaatavad inimesed, kes tõesti kujutatud kohti ise tunnevad. Rääkimata ajaloolistest teadmistest kardinaalselt muutunud kohtade (hävinud hoonestuse) kohta, mis on talletatud inimeste mällu või omandatud põhjaliku uurimistöö abil. Teist sorti ülesanded on sellised, mis on oma olemuselt üldisemad, nõudes kasutajatelt-abilistelt mingit kindlat oskust (rääkimata loomulikult ajast ja tähelepanust, mida peab pühendama nii üht- kui teistsuguste ühisloomeülesannete lahendamisele). Selliseks erioskuseks võib olla nt vanaaegse trüki- või käsikirja lugemise oskus. Eesti Rahvusraamatukogu Digiteeritud Eesti Ajalehtede portaalis saab iga soovija aidata kaasa vanade sh gooti trükikirjas ajalehtede tekstituvastamisele lehtede sisu transkribeerida aidates, rahvusarhiivi just aastaseks saanud projektis “Eestlased Esimeses maailmasõjas”, (vt ka Liisi Taimre blogipostitust) tuleb osata lugeda venekeelseid käsikirjalisi allikaid. Mujal maailmas on erinevaid ühisloomealgatusi ja platvorme hulgim, üks tähelepanuväärsemaid kogumeid on seotud Zooniverse’i platvormiga.

Kuigi idee poolest on sellistesse algatustesse panustamine enamasti üsna lihtne, tean, et enamuse projektide puhul on osalejate panustamise statistika väga sarnase kõveraga: on väga väike osa nn tippkasutajaid, kes teevad ära suurema osa tööst, ja väga pikk saba kasutajaid, kes lihtsalt natuke proovivad. Seda sama näeme väga ilmekalt ka Ajapaiga puhul ja ragistame päevast päeva pead, kuidas peaksime oma rakendust muutma, et rohkem kasutajaid annaks omapoolse panuse mingite andmete täiendamiseks või lisamiseks, mitte ei piirduks üksnes piltide läbi sirvimisega. Meie põhiliseks konkurendiks on seejuures valitsev sotsiaalse meedia keskkond Facebook, kus toimub samuti väga palju info jagamist. Ka ajaloolised fotod on popid allikad, mida Facebookis jagatakse ja kommenteeritakse usinalt, selle tarvis on olemas temaatilised ja kohapõhised Facebooki-grupid, nt grupis Nostalgiline Tartu on juba üle 6000 liikme. See kõik ei ole ju sugugi halb, sest neis vestlustes samuti kollektiivsed teadmised kasvavad, läbi põimuvad faktid ja inimeste isiklikud emotsionaalsed mälestused. Probleemiks on pigem info struktureeritus, õigemini struktureerimatus, kuigi selge on ka see, et pöörasel kiirusel arenevad ka masinõpe, pildituvastus jms, mis otsinguid vähemalt tulevikus lihtsustavad. Siiski olen ise hetkel veel veendunud, et nt asukoha- ehk kaardipõhine otsimisviis on vaatelise sisu puhul hästi informatiivne ning jätkame Ajapaiga arendamist.

Veel paljugi võiks sel teemal kirjutada, aga lõpetan siinkohal tsitaadiga Virginia Shea Netiketist: “Sharing your knowledge is fun. It's a long-time net tradition. And it makes the world a better place.”