Kui Metallica 2000. aastal Napsteri vastu kohtusse läks, olin mina küll juba arvutikasutaja, aga mitte arvutiomanik, nii et p2p failijagamisega ma ise ei tegelenud ning too kohtulugu ei ole mulle ka mälestustesse jäänud, see-eest mäletan aga seitse aastat hilisemat elevust, kui Radiohead otsustas oma “In rainbows” albumi avaldada digitaalselt nn pay what you want mudelit kasutades. Et ma Radioheadi fänn ei olnud, siis kuulusin nende 62 protsendi albumi ametlikult saidilt allalaadinute hulka, kes otsustasid nende loominguga tutvuda tasuta.

Selle nädala teema – tehnoloogia erivajaduste teenistuses – viis taaskord põnevatele avastusradadele, mis pakkusid huvitavat lugemis- ja mõtteainet. Meenus, et just mõne nädala eest Soomes lõppenud Open Finland Challenge 2015 konkursi žüriid juhtis Ilkka Pirttimaa, kes on pimedate navigatsiooni assisteeriva BlindSquare rakenduse looja. BlindSquare, mis nt 2 aasta eest võitis ka rahvusvahelise it-lahenduste konkursi World Summit Awards kategooria e-Inclusion and Empowerment auhinna, on sellel aastal oma rakendusse lisanud ka siseruumides orienteerumist juhendava tehnoloogia, mis toimib madala energiatarbega bluetooth iBeacon-majakaid kasutades (lühike tutvustav video). Õues navigeerimises oli BlindSquare uuenduslik selle poolest, et võttis kasutusele Open Street Mapi ja Foursquare'i andmestiku suutes audiogiidina pakkuda pimedatele nt infot läheduses olevate populaarsemate kohvikute või vaatamisväärsuste kohta. (Crowdsourcingu fanaatikuna oli minu jaoks väga huvitavaks avastuseks Kirke blogipostituse kaudu taanlaste loodud rakendus Be My Eyes, mis ühendab omavahel videochati vahendusel pimedad ja nägijad, kes saavad pimedaid abistada nn kirjeldustõlkega.)

Nagu Kirkegi ei saa mina ka oma liistudest lahti ja selle häkkerliku mõtteviisi teema puhul jõudsid mõtted ikkagi ka kultuuripärandi valdkonna ja konkreetsemalt openGLAM liikumise juurde. Seda ei saa küll otseselt it-projektiks pidada, aga selle algatuse eelduseks on it- ja digitaristu ning -kultuuri olemasolu. OpenGLAMi idee on nimelt vaba juurdepääs digiteeritud kultuuripärandile. Kusjuures jutt ei ole sugugi mitte sellest, et kogu digitaalne kultuur(ipärand) peaks vabalt kättesaadav olema, vaid üksnes sellest, et see osa kultuuripärandist, mille autoriõigused ei ole enam kaitstud, oleks vaba ka digikujul. Jah, tegelikult muidugi kirjutasin ma sellestsamast osaliselt juba oma autoriõiguste teemalises postituses. Aga toon siis mõned näited veel lisaks.

Tahtsin juba kursuse alguses uue meedia teema juures kirjutada crowdsourcingust, mida on eesti keelde tõlgitud nii rahvahanke kui ühisloomena ja mis on see, millega ise, nagu vist juba maininud olen, igapäevaselt Ajapaika ehitades tegelen, aga tookord ei jõudnud kirjatööd tehtud. Seeeest avastasin nüüd, et Virgina Shea "Netiquette'is" on punkt, mis samuti väga hästi selle teemaga haakub ja see puudutab üleskutset jagada oma teadmisi.

Käesoleva nädala teema puhul tekib esmalt soov osutada õppeaines Erialatutvustus ja õpingukorraldus (I020) külalislektorite loengutest kirjutatud kokkuvõttele, sest kuulatud loengud andsid tõesti elulise ülevaate väga laia IT-valdkonna eri tahkudel töötamise iseärasusest ning samas ka aastakümnete jooksul toimunud muutustest töö korralduses ja isegi iseloomus. (Samuti tahaks siinkohal ka ära mainida, et kahel õppeainel (I020-l ja I008) on suur ühisosa ja tundub, et ehk võiks nad kuidagi rohkem omavahel lõimitud olla.)

Tulin IT Kolledžisse ennekõike seepärast, et olukord, kus juhin juba mitmendat aastat it projekti Ajapaik.ee arendust, aga ise koodi kirjutada ei oska, muutus väljakannatamatuks. Süvenes veendumus, et see, et pean iga pisimagi muudatuse tegemiseks tülitama arendajat, ei ole mõistlik, sest kui alustuseks väiksemaidki asju ise teha suudaksin, saaks kogemustega arendaja tegeleda keerulisemate ülesannetega. Olles nüüd ka tarkvaralitsentside teemasse natuke rohkem süvenenud, ainult kinnistub minus arusaam, kui vajalik oleks ise koodida osata ning kui tohutult palju lisavõimalusi see võiks anda. Avavara ökosüsteem oma paljususes on tõeliselt hämmastav.

Autoriõigus(ed) on selline teema, millesse võib uppuda ja mille arenguid pidevalt jälgida on mulle üle jõu käinud, kuigi olen teemast huvitatud, sest kultuuripärandi valdkonnas tegutsedes on mul sellega lausa otsene puutumus, kui juriidilis-kantseliitlikult väljenduda. Vaatasin, et minu Diigo lingikogus on sadakond “autoriõiguse” märksõnaga järjehoidjat (millest kõik ei ole avalikud) ja tänane õhtu tõi sinna lisa.

Java aine (i200) raames on mul plaanis midagi ette võtta vanade postkaartidega, mis on hoiul rahvusraamatukogus (idee kirjeldus).